JEANNE DU BARRY, KUNINGA FAVORIIT

 Toetab MEDIA programm “Loov Euroopa”

Cannes’i festivali avafilm algab paljulubavalt. Jutustaja pealeloetava teksti taustal antakse kiirelt edasi Jeanne’i lapsepõlv ja noorukiiga, kuidas ta eikellestki tõuseb kurtisaanina aadelkonna huviorbiiti ja sealt juba kuninga soosikuks.

Märkimisväärsema seigana jääb meelde, kuidas Jeanne noore tüdrukuna erootilise kirjanduse tarbimise eest kloostrist välja visatakse. See annab justkui lootust, et filmis saab näha sõjakat ja ajastu norme lõhkuvat tugevat naistegelast, kes kannab endas ka mingit suuremat tänapäevaga suhestuvat dissidentlikku ideed. Päris nii kahjuks ei lähe. Jah, du Barry on õukonnas vastuoluline tegelane, kuid midagi jääb nagu puudu ja tulemuseks on selline eeskujulik Wikipeediast leitav elulugu.

Tähtsate meeste skeemitamise läbi, kes õukonnas oma mõjuvõimu tahavad suurendada, sokutatakse Jeanne kuningas Louis XV ette, kelle rollis Johnny Depp. Jeanne ei taha sellest esialgu midagi kuulda, tema hoolib üksnes krahv du Barry pojast, kellega tal mingil põhjusel tugev side on. Selle suhte tagamaid ei selgitata ega mängita välja, mistõttu hiljem kui see sama poeg duellis hukkub, jätab see vaataja üsna ükskõikseks. Igatahes jääb Jeanne kuningas Louis XV silma, kes koheselt naise vastu huvi tunneb ning ta enda juurde voodisse palub toimetada. Jeanne võlub kuninga hetkega ära, tõuseb soosiku staatusesse ning hakkab tutvuma elu ja etiketiga õukonnas.

Jeanne ei tee etiketist aga välja: ta vaatab kuningale otse silma kuigi seda peetakse uhkeks, upsakaks, väljakutsuvaks; ta tõmbab selga meeste riided; toob moodi triibud (skandaal!). Kuid see kõik jääb tänasel päeval liiga tagasihoidlikuks, liiga turvaliseks “mässajaks”. Ja lõppude lõpuks ripub Jeanne ikkagi kuninga varruka otsas, tal endal ei paista olevat erilist võimu ega agendat. On otsustatud jääda ajastutruuks.

Tegu on ammu ära leierdatud “kala kuival” looga, milles tehakse nalja tolleaegsete kommete ja tavade üle. Läbivaks naljaks saab nõue kuningale mitte kunagi selga pöörata ehk lahkumisel tuleb selg ees tippivate sammudega koomiliselt taganeda. Filmi pigem tõsisemat, ajaloolist tooni arvestades, mõjub selle pidev rõhutamine piinlikult, eriti kui Jeanne seda sureva kuningaga viimast korda hüvasti jättes toast väljudes teeb. Poole vinnaga tehtud satiir mõjub rumalana ning tekitab vaatajas segadust: on see tõsine film või mitte?  Alles ei jää liha ega kala.

Miks oli seda filmi siis vaja? Meil on juba olemas Sofia Coppolla 2006. aastal valminud “Marie Antoinette”, mis räägib enam-vähem sama loo, kergelt teisest vaatenurgast, aga tehes seda mitu korda paremini, veenvamalt, originaalsemalt, huvitavamalt, hingega. Või siis Yorgos Lanthimose 2018. aasta “Soosik”, milles on mindud julgelt satiiri radapidi, tegeledes täpselt sama õukondliku soosingu teemaga, kuid tehes seda julgelt, riik on seal naiste valitseda.

Need filmid erinevad “Jeanne du Barryst” aga veel ühe olulise teguri poolest. Neis on kohal tõsiseltvõetav ja väljapaistev intriig, mis muudab filmi huvitavaks. Maïwenni filmis ei toimu mitte midagi. Kuningatütred, keda siin kujutatakse karikatuurselt “Tuhkatriinust” välja karanud kurjade võõrasõdedena, on ainukesed antagonistid, kelle panus väljendub aga lihtsalt halenaljakas vingumises ja kõrgis suhtumises. Korrakski ei teki momenti, mil vaataja tunnetaks, et Jeanne’i positsioon oleks tõeliselt ohus, sest kuningal piisab vaid tõsise ja vaikiva pilguga neile noomivalt otsa vaadata ning juba ongi oht kõrvaldatud. Ja naine, keda ei võiks huvitada staatus õukonnas, on äkitselt nii õnnelik, et Marie Antoinette teda kõnetas.

Deppi ja Maïwenni omavaheline keemia andis samuti soovida. Ilmselt pidi see film olema ka suurest armastusest kahe täiesti erineva taustaga inimese vahel, kuid kahjuks ei paista see mitte kuskilt välja. Depp mõjub ükskõikse ja liiga rahulikuna, et ekraanil toimuvast mingit suurt armulugu välja lugeda. Üleüldsegi ei mõju Maïwenn ekraanil usutava ja tõsiseltvõetava ega ka eriti võluvana. Vaataja eest jääb varjatuks, miks igavlev kuningas Jeanne’i nii kõrgelt hindab. Maïwenni “ma pole selline nagu teised tüdrukud” suhtumine ei kanna lõpuni välja. See, et Jeanne kuninga soosikuks sai, ei tule välja kinolinal toimuvast, vaid selle pani paika ajalugu. Asi pole orgaaniline.

Filmi ei olnud eriti huvitav vaadata. Ka kaks vanemat naisterahvast, kes kinos mu kõrval istusid, otsisid juba poole filmi peal oma nutiseadmed välja ja mõtlesid ilmselt, mida lõunaks süüa.

Ja väga tüüpiliselt ajaloolistele filmidele, jäid filmi lõppu illustreerima tegelaste järgnevast elukäigust kõnelevad tiitrid, konkreetsel puhul sellest, kuidas kõigil pead maha lüüakse. See oleks võinud olla traagiline armastuslugu, mis puhul oleks ma seda filmi veel tolereerinud, kuid kuna näitetöö ei kandnud seda välja, siis samahästi oleks võinud ühe dokumentaali valmis vändata.

Vastavalt tõsisemale või lõbusamale tujule soovitan “Jeanne du Barry” asemel vaadata naise rollile Austria-Ungari keisririigi õukonnas keskenduvat “Korsaaži” või anakronistlikku ja lõbusust täis Netflixi sarja “Bridgerton”.